Tarkvaratõlke juhenditest

Ma olen pikemat aega virisenud, et vabatarkvara projektides tõlkimiseks puuduvad korralikud juhendid, aga endal pole ka aega olnud midagi toekat kokku kirjutada, väikese karkassi alguseks siiski kirja panin...

Selle asemel aga paar sõna parimast olemasolevast juhendist. KDE stiilijuhendiga on niisugune lugu, et seda enamasti viidatakse kui mingit alusdokumenti, mida tuleb järgida. Minu meelest on see hea juhis ja olnud abiks paljude tõlgete paremaksmuutmisel. Samas ei tähenda see, et selles juhises kõik seisukohad puhas kuld oleks --- ja mõned neist on andnud alust ka liialdavateks veidrusteks.

"Eestikeelne KDE ei karju kasutaja peale - so. ei anna veateateid läbivalt suurte tähtedega ega pane ka hüüumärke lausete lõppu."

Hüüumärkide vältimine on minu arvates kassikuld. EKKR ütleb selgelt, et hüüumärk pannakse "hoiatuse või käsu olulise sõna järele" ja "hüüd-, käsk- ja soovlause järele". Mitte poole sõnagagi ei mainita karjumist. Hüüumärkide vältimine on arvatavasti anglitsism ja laenatud inglise keele kirjutamistavadest, kus hüüumärki kasutatakse tõesti vähematel juhtudel ja see on reserveeritud tõelistele hüüatustele. Hüüumärkide ärajätmine lausetest à la "Palun, veendu, et oled kõik muudatused salvestanud!" või "Ettevaatust! Väljudes kõik muudatused unustatakse." või "Palun, võta ühendust saidi omanikuga!" on keelereeglite vastane. Selliseid lauseid esineb aga tarkvaratõlgetes päris palju.

Kuigi hüüumärgid pole küll komade ja punktidega võrreldavalt kriitilised interpuktuatsioonivahendid, siiski on ortograafia omatahtsi reformimine hüüumärgi osas võrreldav sellega, kui jätta ära küsimärgid küsilausete lõpust. Kui lõõpida, siis võiks ju olla juhises ka väide, et "Eestikeelne KDE ei punnita silmi, so ei pane küsivate lausete lõppu küsikrõnkse." Kui tõsiselt me seda võtaksime?

"KDE ei räägi endast esimeses isikus. Kui võimalik, kasutab arvuti oma tegemiste kirjeldamisel tegevusnimesid jms."

Üldiselt on see aktsepteeritav seisukoht, et arvutit ei peaks üleliia isikustama, aga samas on see suhteliselt maitse asi. Ka mulle tunduks veider, kui arvuti oma "mina" kogu aeg rõhutaks, nt alustaks iga endakohast ütlust sõnaga "mina"... Nt "Ma püüan praegu tekstitoimetajat avada." või "Ma ühendasin end Internetiga." Samas ei leia ma, et seda arusaama peaks niimoodi võtma, et arvuti ei tohi kunagi oma tegevuste kirjeldamisel kasutada ainsuse esimest pööret.

Kui võtta kohe stiilijuhendist esimene näide, siis pole tegelikult selge, miks peaks eelistama vormi "Faili avamine pole võimalik” vormile "Ei saa faili avada”. Esimene on tavalise stiiliõpetuse järgi nominaalimisega liialdav kantseliit ja teine on see viis, kuidas normaalne inimene end väljendab. Kas "Ei saa faili avada” liialdab isikustamisega? Ei. Tegelikult on see vaid näiliselt esimese isiku lause, tegelikult on isik lausest välja jäetud ja kasutatud abstraktset da-tegevusnime. Täpselt nagu stiilijuhend soovitab ("kasutab oma tegemiste kirjeldamisel tegevusnimesid").

See, et stiilijuhend kohe esimeses näites omaenda printsiipide vastu eksib, on mõtlemapanev. Kas see isikustamise vältimise printsiip pole samasugune liialdus nagu hüüumärgi vältimine? Ma tunnistan seda, et arvuti isikustamine on problemaatiline, kuna tegemist peaks olema tööriistaga. Samas leian ma, et pole vaja ulmefilmidest nähtud stsenaariume kartes arvutit tuima järjekindlusega suruda vaikiva tööriista rolli. Arvutiga on ammu juba võimalik suhelda nii kirjalikult kui ka suuliselt ja raske on kujutleda suulist suhtlust normaalsena või üldse võimalikuna, kui arvutil on keelatud rääkida esimeses pöördes. Kui arvuti täidab sisuliselt valikuid pakkuva ja kasutajat nõustava agendi rolli, siis peab tal olema võimalus ka end kohaselt väljendada ega ei pea talle kantseliiti peale suruma.

Isikustamise vältimise printsiibi asemel tuleks võtta aluseks asjaliku tooni kasutamise printsiip, mis katab ka äärmuslikumad isikustamise juhud, aga samas lubab isikustada puhkudel, kus selleks on vajadus.

Minu meelest võiks ainsuse esimest pööret ja "minatamist" vältida ühekordsete tavatoimingute puhul ja võtta teateid à la "210 faili kopeeritud." kui silte, mida arvuti kasutajale näitab. Kui aga on tegemist pikema protsessiga, nt millegi paigaldamine, kompileerimine, mingi nõustamisega tegevus (tegutseb "viisard", olgu muld talle kerge!), kus arvuti sooritab mingit keerulisemat ülesannet, siis võib arvuti oma edusamme/tagasilööke/küsimusi esitada vabalt esimeses isikus. Sest selle tegevuse ajaks on ta protsessi jaoks vastutav isik ja need asjad, mida ta sel ajal väljendab, on loomulik ütelda välja just niimoodi, esimeses isikus. Minu arvates võib isikustamise lubatavust laiendada ka nt alglaadimisele, sh nii opsüsteemi kui rakenduste.

"KDE töölaua keskkond sinatab kasutajat."

Kuigi see on auväärses stiilijuhendis selgelt välja öeldud, siiski on mõned tõlkijad eelnevas käsitletud isikustamise vältimise teesi veelgi edasi arendanud ja leiavad enda pooldatava stiilijuhendiga märkamatult vastuollu minnes, et tuleb vältida ka kasutaja poole pöördumist ainsuse teises pöördes. Nt pole soovitav midagi sellist "Sait püüab pääseda ligi sinu ID-kaardile. Kas sa oled nõus seda lubama?" Ainuse teine pööre soovitatakse samuti asendada infinitiivide või tegevusnimedega ("Veebileht püüab kasutada ID-kaarti. Kas see on lubatav?"). Kõige ekstreemsemal juhul aga soovitatakse lausest sõna "sina" lihtsalt ära jätta, et arvuti mingil juhul kasutajaga mingit isiklikku kontakti ei saaks luua.

Selle kohta niipalju, et ma olen jätkuvalt nõus, et arvuti võiks kasutada asjalikku tooni. See tähedab, et pigem rääkida faktidest kui oma tegevustest. Tõesti on parem öelda, et "Faile ei olnud võimalik kopeerida." kui et "Ma ei saanud sinu auväärsete failide kopeerimisega hakkama." Kasutajat huvitab tulemus ja mitte arvuti hinnang oma tegevuse edukusele või suhtumine kasutaja isikusse. Arvuti ei peaks püüdma kasutajat ümmardada ega olema emotsionaalne. Samas on hulk olukordi, kus arvuti annab teada asjadest, mis puudutavad tõesti kasutaja isikut, või küsib kasutajalt nende kohta kinnitust. Hea näide on ID-kaart. Eelmise lõigu näitelause on seega minu meelest õige sõnastada just isiklikult kasutaja poole pöördudes, nagu üldiselt soovitab teenekas KDE stiilijuhend.

Põhjendan. ID-kaart on kasutaja identiteedi seaduslik kandja digimaailmas ja sellega seotud operatsioonide isiklikkusele ja võimalikele isikut puudutavatele tagajärgedele tuleb tähelepanu juhtida kasutades selleks kohast isiklikku vormi. Antud juhul on asjalik toon just selline, kus kasutatakse sõna "sina" ja ainsuse teist pööret, aga mitte bürokraatlik tegevusnimedega vorm, millest kasutaja tähelepanematult mööda libiseb ja end Internetis maha müüb. Eesmärk on just kasutajat hoiatada ja paluda tal veenduda, et kõik on korras. Eesmärk pole anda kasutajale teada kuiva fakti mingite suvalise arvutis liikunud bittide kohta.

Üldisemas plaanis, pole olemas ka mingit ortograafiast pärinevat nõuet, mis ütleks, et peaks kasutama palju tegevusnimesid. Pigem on hea keele tavade hulga soovitus vältida nominaalimist, mis on kantseliidi üks peamisi tunnuseid. Aga samas, isiklikkuse vältimine ja võimalikult umbmäärane ja otsustusvõimetu olemine on üks eestlase elu põhieesmärke.

Ühesõnaga, jaksu tõlkijatele leida ja parandada oma vigu!

http://pingviin.org/viewtopic.php?t=7983

Probleemid Eesti tarkvaratõlkes

1. Tõlkijaid ja tõlkeid on vähe

Nende vähesuse tulemuseks on see, et väike seltskond loob või lepib kokku tõlgitavatele terminitele/sõnadele ühed kindlad vasted ning kasutab neid aastate jooksul hulga rakenduste tõlkimisel. Halb on see seetõttu, et puuduvad konkureerivad tõlked, mis selekteeriks kasutajate hulgas välja vasted, mis on parimad. Viimasel ajal on tõlkimine natuke elavnenud, on olemas Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemide tõlked, mis konkureerivad ka tõlkevastete osas. Sageli aga ignoreerivad Linuxi tõlkijad Windowsi tõlkijate poolt pakutut ja vastupidi. Põhimõtte pärast.

Ühesõnaga, konkurentsi on vaja. Eri tõlkeid on vaja. Hea oleks, kui tõlkemeeskonnad võtaks seisukoha (vähemalt Linuxi puhul), et iga rakenduse või osasüsteemi tõlkija võib termineid oma arusaamise järgi mõistuse piires mugandada. Et see on tulevastele tõlgetele hea. Sageli võib arutada mõne tõlkevaste üle pikalt ja selle kui veidra või arusaamatu kuu peale saata, aga kui seda reaalselt kasutada, siis tuleb välja, et see on parim vaste. Lihtsalt kohe ei saa aru. Selleks oleks hea, kui avalikkuse ette jõuaks mitmesuguseid tõlkeid.

See, et oma tõlge on armas, on selge. Aga selle surumine aastate vältel ja igal pool kõigi rakenduste puhul on üldisele tõlgete kvaliteedile kahjulik. Ega üks inimene ei saa ju teada, missugune tõlge on õige. Õige koorub välja läbi kasutamise.

2. Rakendatakse läbimõtlemata töövõtteid

Tõlkimisel usaldatakse liialt kas olemasolevaid sõnastikke (Windowsi tõlked) või siis suhtutekse neisse üleolevalt (üldiselt Linuxi tõlked). Tegelikult oleks õige igasuguse tõlkimise puhul lähtuda vähemalt ÕS-ist ja ka EKI keelenõu üldistest soovitustest kirjaliku eesti keele osas, sj tutvuma mitte ainult terminite tõlkimisel definitsioonidega, vaid ka lihtsalt lausete sõnastamisel tuleks veenduda, et väljendus on täpne ja vasta sõna kasutusnäidetele ÕS-is (ja ehk võiks ka vaadata "Eesti kirjakeele seletavat sõnaraamatut"). Kuna terminisõnastikud ja -standardid on Eestis tegelikult loodud paari inimese suva järgi, siis nende agar järgimine pole niivõrd tulemuslik kui võiks oodata, kuigi nende sõnastikega tuleks alati konsulteerida, suurem jagu seal pakutust on siiski väga adekvaatne.

Tõlkijad peaks lähtuma tõlkimisel eelkõige oma igapäevase suhtluse keeletunnetusest ja alati kaaluma tõlkevasteid, mis töötaks ka tavalises väljenduses. Windowsi tõlked saavad sageli süüdistuse, et neis kasutatakse arusaamatuid ja leiutatud termineid. Linuxi tõlked saavad süüdistuse, et üteldakse asju ebatäpselt, väljendus on keeleliselt lonkav ja ebaühtlane. Kumbki ei pea aga nii olema.

Probleem on tihti selles, et püütakse iga sõna teha terminiks ja sellele mingit ühte kindlat vastet leida, mis on "õige". Sageli saab aga nende nn terminoloogiliste vastete sõgeda pruukimise asemel ütelda asjad välja mõnesõnalise tavakeelse fraasiga. Iga kord ei pea vastama mingile ühele ingliskeelsele sõnale üks ja sama eestikeelne sõna. Tõlkida tuleb ikka lähtuvalt sisust ja mitte sõnalisest vormist. Palju parem võib olla peita tõlkimisel inglisekeelne fraas eest ära ja seesama inglise keeles silmas peetud asi eesti keeles uuesti ütelda. Siis kaob kiusatus seada lausetes vastavusse sõnu ja teha nendest sõnadest veel lisaks ranged terminid.

Lähtuge oma keeletunnetusest, loomulikust väljendusoskusest ja Eesti kirjekeele üldistest reeglitest!

3. Parima tõlke kindlustab arusaamine tõlgitavast

Professionaalsed tekstitõlkijad ei suuda tõlkida kvaliteetselt operatsioonisüsteemi tuumrakendusi, kui nad neid ei mõista -- isegi kui nad teavad ÕS-i peast ja suudavad meeles pidada kõiki EKI jt organisatsioonide poolt lansseeritud soovitusi. Sama on ka arvutientusiastidega, kelle aeg möödub programmeerides ja oma Linuxit seadistades -- nemad ei mõista sageli keelenorme, kuigi suudavad lapata sõnastikke ja otsida tõlkevasteid.

Tarkvara tõlkimine on veel nii noor tegevusala, et selles pole oma tööstandard veel välja kujunenud. Suur osa tõlgetest on tehtud nende poolt, kes ei mõista vähemalt üht osapoolt tõlkimisel -- kas tõlgitavat, st rakendust koos kõige sellesse puutuvaga, või meediumit, st keelt koos kõige selle juurde kuuluvaga, või hoopis kasutajat, st tüüpiliselt nii keele- kui ka tehnikakauget tegelast, kellele arvuti on lihtsalt vahendiks muude asjade toimetamisel. Hea tõlke eelduseks on aga see, et mõistetakse kõiki osapooli. Kui ei leidu isikut, kelles need mõistmised oleks ühendatud, siis tuleks mõistmisküsimused lahendada meeskonnatöö teel. Ühte õigesse tõlkemeeskonda peaks kuuluma nii arvutiinsenerid, keeleinimesed kui ka konstruktiivselt kriitilised võhikud, seejuures tuleks korraldada tõlkimine nii, et kõik osapooled saaksid üksteist täiendada.

Arvutirakenduste tõlkimise standardimisel on suure töö ära teinud Arvi Tavast koos oma kaastöölistega. Samas on ka tema töögrupp koosnenud pigem tehnikutest ja inseneridest kui humanitaarse taustaga keeleinimestest, ka Tavast ise on oma keelealase hariduse omandanud alles tagantjärele. Ühelt poolt markeerib Tavasti töögrupi terministandardeid tehniline täpsus, teiselt poolt aga on selle saavutamise vahendiks olnud insenerlik leidurlikkus, mis küündib kohati sellise keelelise oportunismini, milles ei hoolita enam ligilähedaste terminite olemasolust seotud valdkondades ja leiutatakse nende asemele uusi, ei hoolita eesti keelele loomulikest tuletusreeglitest ega panda erilist rõhku terminite väljendusrikkusele ning vahetule mõistetavusele terminoloogiaväliselt, st lihtsalt sõnadena. Kellelegi pole vist varjatuks jäänud ka Tavasti "koolkonna" tõlgete kurikuulsalt negatiivne maine kasutajate silmis.

Seega, keelelise väljendusrikkuse ja terminite n-ö ladusa kõnekeelsuse tagamiseks oleks tõenäoliselt õige igasse tõlkemeeskonda kaasata mõni luuletaja, lastekirjanik vm täiesti alternatiivse vaatepunktiga sõnakunstnik, keegi kes suudab mõtelda ka publikule ning tajub ja mõistab keeles peituvat väljendusjõudu ka teisiti kui ainult lähtuvalt sellest, mis sõnastikes kirjas on. Sest sageli kisendavad arvutirakenduste tõlked just loova väljenduse järele ning manduvad arusaamatusekartuses kas tehnilisteks kretiinsusteks või naiivselt väheütlevaks/mõttelagedaks otsetõlkeks.

4. Tõlkimist peab korraldama

Linuxil põhineva tarkvara tõlkimisel on tõlkekultuuri arendamiseks väga suur potentsiaal, kuid tõlkimine ise on veel lapsekingades ning puuduvad oskused potentsiaali ärakasutamiseks. Linuxi tõlgete korraldamisel kulub suur aur sellele, et hankida rahvusvahelises vabatarkvara arendusraamistikus õigest kohast õiged failid, muuta need tõlgitavaks ning vormistada juba tõlgitud failide sujuv liitumine vastava tarkvaraprojektiga. Tõlke- ja seadistusfalidega ning neid eri vormingutesse ümbergenereerivate skriptidega nokitsemine nõuab parasjagu vaeva ning kui keegi soovib tõlkimisel kaasa lüüa, siis peab ta samuti reeglina selle nokitsemisega hakkama saama, vastasel juhul tõlgiks ta tarkvara nagu "põrsast kotis", omamata ise võimalust oma töö tulemusi kasutajaliideses jooksvalt jälgida. Linuxil põhineva vabatarkvara tõlkimise tase ongi praegu enamvähem sellel tasemel, et suudetakse korraldada tõlkefailide liikumine, kuid puudub soov või ramm tõlkimise enda printsiipide läbimõtlemiseks ja paikapanemiseks.

Linuxil põhineva vabatarkvara tõlkimise suur potentsiaal seisneb eelkõige selles, et sinna oleks võimalik kaasata suurel hulgal eri taustaga inimesi, kes teeks küll selle tõttu vähem, kuna nad erinevalt kommertstõlgete tegijatest ei saa palka, kuid seevastu tagaks nad tõlkele laia toetuspinna. Paraku ähvardab Linuxi tõlkimist samasugune oht nagu Tavasti "koolkondagi". Kuna tõlkijad on suuremalt jaolt seadistamis- ja skriptimisvõimelised arvutispetsialistid või nende sõbrad, siis sõltub tõlgete headus sellest, kas arvutispetsialistide ja nende sõprade hulka on sattunud ka mõni filoloogiharidusega või vähemalt arenenud keeletundega isik. Jääb kasutamata see potentsiaal, mis rakenduks siis, kui tõlkesõpruskondadest saaks tõelised tõlketöörühmad ja koostataks piisav minimaalne dokumentatsioon tõlkimise printsiipide ja vahendite kohta ning tehtaks töörühmaga liitumine mõistetavaks ja kättesaadavaks ka muude alade spetsialistidele.

Parim näide sellisest töörühmakorraldusest on Ubuntu taga seisva AS Canonicali poolt hallatav Launchpadi veebikeskkond. Launchpad on veebikogukond, millega võivad liituda kõik, kes soovivad ning tarkvara tõlkimiseks on vaja esitada vaid taotlus töörühmaga liitumiseks. Tõlkimist saab proovida aga juba enne töörühmaga liitumist, sest kõigile tõlgetele pääseb ligi otse veebi vahendusel ning saab esitada oma soovituslikke muudatusi tõlgetele, mida saavad seejärel lihtsalt paari hiireklikiga vastu võtta ja kinnitada töörühma liikmed --- pole vaja mingit seadistamist, skriptimist ega midagi. Töörühmaga liitumise taotluse rahuldamiseks palutaksegi tavaliselt töörühma haldajate poolt teha eelnevalt natuke proovitööd. On ju selge, et ilma kvaliteedikontrollita ja omal vastutusel tõlkima ei saa lasta iga soovijat.

See kõik kõlab hästi, kuid siin on mitu "aga".

Esiteks saab niimoodi tõlkida ainult osa tarkvarast, sest paljud tõlked tehakse juba valmis enne tarkvarapakettide koondamist Ubuntusse. Seega on oht, et sama asja tõlgitakse mitmel tasemel ning eri autorite tõlked lähevad kokku üheks segapudruks, et tõlgitakse mõnda paketti nii Gnome'i töörühmas väljaspool Launchpadi kui ka Ubuntu tõlkerühma poolt ilma omavahelise kooskõlastuseta ja tulemus on see, et Ubuntu osaks saab tõlge, kus osad fraasid on tõlgitud Gnome'i tõlkijate poolt ning osad on samas kirjutatud üle Ubuntu tõlkijate poolt. Kui nüüd mõelda terminoloogilistele ja stiililistele erinevustele, võib-olla ka sellele, et kumbki meeskond tegeles arvutiprogrammi eri väljalasete tõlkimiseta, siis võib olla tulemuseks kasutamatu segapuder.

Teiseks on aga probleem selles, et ka Launchpadi töörühma siseselt on tõlkimine korraldamata. Kuigi Launchpad pakub vahendeid tõlkimise korraldamiseks, on Ubuntu tõlge siiski suuresti juhuslike ja koordineerimata tööhoogude tulemus. Sageli on ühte tarkvaratükki tõlkinud natukene keegi üks, aga pole lõpuni jõunud, siis mõne aja pärast on appi tõtanud keegi teine, kes on alustanud tõlkimist teisest otsast ja pole ka suutnud lõpuni minna. Vahepeal on aga valminud tarkvarast uus versioon koos uute tõlgitavate fraasidega ning muudatustega olemasolevatesse fraasidesse, ja kui tuleb siis see keegi kolmas, kes tahab võtta terve tüki ja selle korrektselt ära tõlkida, siis peab ta sisuliselt alustama nullist, sest varasemat tööd pole mõistlikul viisil tervikuks ühendada võimalik.

Launcpadi Ubuntu eesti keelde tõlkimise meeskonnal on tegelikult olemas ka oma napp tõlkejuhend, kuid see ei tutvusta neid tõlkimisel ette tulevaid probleeme ega anna juhiseid, kuidas neid vältida. Ka puuduvad memod ja sõnastikud, kust saaks uued liitujad vaadata, missuguseid mõisteid on missuguste terminitega väljendatud ning missuguseid tõlkekonventsioone rakendatud. Väga hämaraks jääb see, mismoodi peaks toimuma mõttekas kaastöö alustamine tõlkele.

Alati on muidugi olemas võimalus võtta ühendust tõlketöörühma inimestega ja neilt juhtnööre saada, kuid ka see on omamoodi segane asi. Sageli on töörühmajuhid kas hõivatud või polegi võimelised arvutikaugele tõlkijale vajaliku põhjalikkusega juhiseid ette andma. Peamine soovitus on, et tuleb lihtsalt otsast pihta hakata ja proovida ilma erilise tseremoonitsemiseta midagi ära teha. Viidatakse muidugi neile paarile napile juhendile, mis juba pea kümmekond aastat kuskil veebis üleval on seisnud, ja soovitatakse neid hoolega uurida, sest seal pidavat kõik vajalik kirjas olema. Ent need väga jämeda joonega veetud juhised pole tegelikult piisavad ei olemasolevatele tõlkijatele, et tõlget senisest paremale tasemele viia, ega ole ka piisavad arvutikaugele filoloogile, tõlketeadlasele või mistahes muu eriala spetsialistile, kes sooviks mingi oma valdkonnaga seonduva tarkvaratüki tõlke täiendamisele kaasa aidata.

Puudu on korralik näidetega varustatud ja läbimõeldud printsiipidest lähtuvalt sõnastatud üldjuhend, mis kataks kõiki hädavajalikke küsimusi, mis alustajal võivad tekkida.

Enne selliste strateegiliste printsiipide läbimõtlemist tõlkijate poolt ja juhendi koostamist pole ka oodata erilist edasiminekut Eesti tõlkemaastikul. Ammu oleks aeg kutsuda kokku suurem tõlkekonverents, kus saaksid oma seisukohti esitada kõik tõlkimisse eri viisidel panustanud osapooled ning mille tulemusena võiks lõpuks sündida ka see soovitud strateegia. Või kui see jääks sündimata, siis saabuks mõistmine, et tarkvaratõlge pole mingi asi, mis saavutab hea taseme lihtsalt niisama ja ilma toe ning taustatööta asjassepuutuvatelt teadusaladelt. Riigis, kus keel on peaaegu usuobjekti staatuses, võiks sellise ürituseks ka küllalt lihtsalt toetust leida.

5. Tõlge on tõlkija nägu

Tegelikult on tõsi aga see, et ei ole võimalik ükspuha missuguse korraldamise tulemusena toota sellist tõlget, mis oleks parem kui tõlkija. Tõlge peegeldab tõlkijate isikuid, nende igapäevast keskkonda, huvisid ja keelekasutust, mis sellega kaasneb. Kuigi ideaalne tõlge võiks olla sellises universaalselt heas stiilis, mis ei hakka kellelegi vastu, siis sellist ideaalset teksti suudavad vaevalt toota ka parimad sõnasepad... Üle oma varju naljalt ei hüppa.

Tsiteerides klassikuid

Arvi Tavast: "Originaali, eriti selle tehnilisemad osad, on enamasti kirjutanud programmi koostajad ise, kelle jaoks esmatähtis on ingliskeelse toote funktsionaalsus ja kellel pole kuigi palju aimu ei tõlkijate tüüpilistest probleemidest ega oskuskeeleteooriast. Sageli nad ilmselt ei teadvustagi endale ohtu, et peale inglise keele võiks maailmas veel mõni keel olla. Vabalt esineb nende tekstides nii polüseemiat (ühel sõnal mitu tähendust) kui ka sünonüümiat (ühel tähendusel mitu sõna), terminite tähendused nihkuvad ajas, uute nähtuste nimetamiseks äsja moodustatud uudissõnu ei seletata, terminite asemel kasutatakse kaubamärgikaitsega pärisnimesid, kinnistunud termineid vahetatakse välja keelevälistel (enamasti ärilistel) põhjustel jne."

"Tarkvara tõlkija näeb oma töö objekti stringide loendina, mis pikkuse poolest võivad ulatuda üksikust sõnaosast või kirjavahemärgist kuni mitmelauselise lõiguni. Enamasti oskab tõlkevahend näidata juurde pilti, kus ja kuidas stringi tootes kasutatakse, aga mitte alati. Viimasel juhul tuleb rakendada oma teadmisi tõlgitava toote kohta, tõlkekeskkonna ülesehitusega seotud kogemusi, suhtlusosavust inseneridelt info väljapressimisel ja, mis peamine, kõhutunnet, et ära arvata õige tõlge."

http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/3680_60F.HTM #2

vastused kriitikale...

"Microsofti tõlgetes on valitud lähenemine, mille kohaselt kasutajat teietatakse ja arvutit sinatatakse. Selline süsteem annab lisaväärtust selles mõttes, et alati on selgelt eristatud kasutajale antud juhised ja arvutile antud käsud, kuid põhjustab sama eristusvajadusega tõlkijale ka päris parajal määral lisatööd."

http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/3904_5FA.HTM #3

miks tõlkida

http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/2941_622.HTM #1

"Anne Kaaberi magistriprojektist "Arvutiterminid tegelikus keelekasutuses" (2001), kus autor võrdleb "Arvutikasutaja sõnastikus" sisalduvaid termineid ning tema küsitlusele vastanute seas kasutusel olevat arvutisõnavara, selgub, et kasutajad eelistavad terminoloogiale vähemspetsiifilist arvutikõnekeelt. Tema arvates on selline omaette allkeel tekkinud valdavalt sellepärast, et kõik sõnastikus ja standardites välja pakutud terminid kas pole veel kasutusse läinud, neid ei teata või ei võeta neid mingil põhjusel omaks."

http://www.imprimaatur.ee/artiklid/itkokk.html

"Tõlkimisega on see värk, et jalgratast sellel alal leiutada ei saa, küll aga saab luua nii head kui halba jalgratast.

Hea tõlge peaks olema
a) üheselt arusaadav ja läbivalt kasutatava terminoloogiaga
b) hea tõlke loomiseks peab olema tugev sisemine distsipliin, leidmaks kesktee liigse tehnilisuse (nii IT- kui keelealase) ja liigse pehmuse vahel. Lokalisatsioon peaks olema kasutajale selgelt arusaadav ja vaatamata võimalikele uutele terminitele kergesti omastatav.

Ehk siis selline, et kasutaja märkab alles 10-15 pärast kasutama asumist üllatusega, et talle varem ingliskeelselt tuttav rakendus on vahepeal omakeelseks muutunud.

Microsofti eestikeelsete tõlgetega pole mina isiklikult suutnud ära harjuda. Kuiv, nõrga dialoogivõimega ja kasutajaga distantsi hoidev, kuna ingliskeelse ja eestikeelse suhtlemise erinevusi pole piisavalt läbi mõeldud. Eks see sai neil kiiresti ja ootamatult tehtud ka.

I18N on muidugi laiem teema kui tõlkimine. See on tehnika ja kultuuride omavaheline paaritamine."

http://www.siimteller.com/2006/06/otsin-skypei-abiksi/#comment-10704

"Normaalne tõlkija seisab ühel õhtul järsku silmitsi tekstiga, mis sisaldab talle täiesti tundmatu sisuga väljendit, mida üheski sõnastikus ei ole, tähtaeg on järgmisel hommikul ja küsida ei ole kelleltki. Erinevus nendest aegadest, mil legendi kohaselt samamoodi öösel imeti pastakast lunohodi vasteks kuukulgur, on massiteabe monopoli puudumine. Ühe ja sama sõna kallal vaevleb umbes samal ajal veel üsna mitu tõlkijat; üksteist nad ei tunne, igaüks jõuab erineva tulemuseni ja ühelgi pole piisavalt jõudu oma lahenduse läbisurumiseks."

"On esinenud juhtumeid, kus suurtähestatakse ja kaubamärgiga kaitstakse sõnu või sõnaühendeid, mis on sama toote eelmises versioonis olnud tavalised terminid ja sellistena seal ka eesti keelde tõlgitud (nt Pivot Table MS Office'i kontekstis). Sellel konkreetsel juhul õnnestus tellijale auk pähe rääkida, et jätame eesti keelde ikka termini alles ja kaubamärgi üksnes lisame sulgudesse, kuid alati ei tarvitse klient nii leplik olla."

"Miks ma ühe totra kommertsfirma tootejuhendist nii pikalt räägin? Sellepärast, et see on üks väga levinud ja mõjukas toode. Oma levikuga ja suurfirma autoriteediga, ning ilmselt ka sellega, et üldiselt ei teata, kes on tõlkijad, on ta kõvasti aidanud levitada keskmisest veidi korrektsemat oskuskeelt. Kui alguses üritasid kohalikud kirjastajad veel midagi konkureerivat välja pakkuda, näiteks terminoloogia mõttes, siis praegu seda naljalt enam ei leia. Kõik kopeerivad üsna ustavalt turuliidri keelekasutust."

"Paljude inimeste jaoks ei ole keel sotsiaalne nähtus. Nad samastavad eesti keele oma isikliku idiolektiga ja sellest lähtuvalt siis hindavad kõiki keeles toimuvaid muutusi. Näiteks Lauris Kaplinski väidab muu hulgas, et probleem on "paljude kõnelejate poolkeelsuses - nad ei suuda olemasolevate vahenditega (ja neid on igas elavas keeles niiehknii piisavalt) omi mõtteid väljendada ja arvavad, et uute sõnade sissetoomine neid päästab." Elavas eesti keeles olemasolevate vahendite hulka kuuluvad niisiis sõnad laibrari ja displei, mille asemele poolkeelsed toovad mingeid uusi.

Pärast leidsin ikkagi üles ka viite Lauris Kaplinski arvutitarkvara eesti keelde panemise juhendile: http://www.ariman.ee/linux/et-juhised.html. Kes teravaid elamusi otsib, see võiks lugeda. Seal ta väidab näiteks, et omatüvelisi lihtsõnu tohib kasutada ainult erandjuhtudel.

Seda võiks muidugi käsitleda huvitava ja uurimisväärse psühholoogilise probleemina, et kuidas selline idiolekti ja keele samastamine võimalik on, ka haritud inimeste puhul, aga praktikas see lihtsalt tüütab, kui jälle tuleb vaidlushuviline inimene, ütleb "keegi ju ei räägi nii" ja talle tuleb kõike algusest peale seletama hakata. Kahjuks pean ütlema, et on tulnud seletada ka filoloogidele, koguni põhitööna sõnastikke koostavatele filoloogidele."

"Räägiksin ka ühest subjektiivsest raskusest, mille põhjus on seesama ala kiire muutumine. Kas mõni keelekorralduse pakutud termin läheb läbi või mitte, selgub väga kiiresti, kõigest mõne aastaga. Ebaedu põhjus ei peagi olema see, et pakutud terminiga midagi valesti oli, häda võib olla ka terminiga tähistatava nähtuse enda liiga kiires muutumises, nähtus nii-öelda libiseb pakutud termini alt ära. Ka see võib juhtuda väga kiiresti võrreldes keelenähtuste jaoks harjumuspärase ajaskaalaga.

Sellest tuleneb mõnikord paraku vajadus oma avalikult väljaöeldud seisukohti liiga sageli muuta. Et mingi sõna läbi läheks, tuleb teda kõigepealt suhteliselt jõuliselt propageerida. Kui siis paar aastat hiljem selgub, et ei läinud läbi, siis on võrdlemisi ebamugav hakata propageerima lahendust, mille vastu seni sõdinud oled."

"Häirib ka see, et puudub (vähemalt minule ei ole teada) teoreetiline põhjendus, miks on eesti keele reeglid just sellised, nagu nad on. Teiste sõnadega, miks on eesti keelt vaja säilitada, ja kui säilitada, siis miks just sellisena, nagu ta on praegu. Siinses seltskonnas need vajadused lihtsalt postuleeritakse, nagu ma olen aru saanud, aga inseneriga vaieldes selline postuleerimine ei tööta. Insener küsib: miks?

Praegu ei ole mul talle palju rohkem vastata kui et mulle lihtsalt meeldib nii. Kui talle meeldib vastupidi, siis tuleb tunnistada et maitse üle ei vaielda ja eriarvamusele jäädes lahku minna.

Keelehuvilise elu ratsionaalselt mõtlevate inseneride seltskonnas oleks palju kergem, kui oleks kasutada mingisuguselegi põhjendatusele pretendeeriv selgitus eesti keele vajalikkuse kohta praegusel kujul. Kasvõi demagoogiline selgitus, peaasi et vähemalt esmapilgulgi jätaks põhjendatud mulje. Kõik seni mulle teadaolevad ratsionaalsed argumendid on paraku kiire ja täieliku inglise keelele ülemineku poolt. Eesti keele poolt on ainult emotsioonid. Väga sügavad ja õilsad, aga siiski kõigest emotsioonid, millest inseneriga vaidlemisel suurt kasu pole."

http://www.imprimaatur.ee/artiklid/sem00.html

Mõned juhised arvutiprogrammide eesti keelde panemiseks

Lauris Kaplinski
lauris@ariman.ee

1. Preambula

Eesti keel on pidevas muutumises. Ei eksisteeri mingit abstraktset "puhast" keelt, mis on see ainuke õige. Õige on selline keel, nagu inimesed omavahel räägivad.
Eelnevast ei järeldu, et see keel, mida kirjutatakse, oleks õige. Kirjas ei väljendu me enamasti vabalt, vaid oleme mingis krambis. Seetõttu on mõeldav, et kirjakeele jaoks otsitakse juhiseid kuidas väljenduda.
Õnnetus on selles, et.
A. Kirjakeelest tilguvad sõnad tagasi kõnekeelde
B. Paljud neist, kes nõu annavad, ei tea tegelikult keelest midagi.

2. Kasutajaliidese loomise üldpõhimõtted

Enamik programme ja nende kasutajaliideseid on koostatud ingliskeelseina. Inglise keeles on praktiliselt kõik sõnavormid ning tuletus kaasajaks redutseerunud. Seetõttu ei vasta individuaalsed sõnad inglise keeles enam eesti sõnadele, vaid hajusatele mõisteparvedele.
Näited:
Open - ava, avan..., avatud
Exit - Väljapääs, välja pääsema, lahku...
Kasutajaliidese tõlkimisel tekib seega kohe probleem, millist ajavormi, tegumoodi etc. kasutada. Yhest lahendust siin anda ei saa, praegu pakuks aga välja järgnevad reeglid.

• Läbi yhe loogiliselt seotud kasutajaliidese (KDE, GNOME) tuleks kasutada analoogilistes kohtades sarnaseid sõnavorme.
• Kasutajal peaks olema teoreetiliselt võimalus valida, millises vormis ta soovib, et arvuti temaga suhtleks (avada, sulgeda / ava, sulge / avan/sulgen...)
• Kui mingi kasutajaliidese osa moodustab yhtse terviku (nt. menüüriba, üksik menüü, nupurida) TULEB KOGU SELLE ULATUSES KASUTADA ÜHTE SÕNAVORMI. S.t. keelatud on: fail/redigeeri/vaata/formaat lubatud nt. juhi/redigeeri/vaata/muuda või süsteem/redaktor/esitus/häälestus. Välja arvatud muidugi põhjendatud erandid (nt. uuesti - mis pole yldse mingi iseseisev sõna, aga antud juhul lühend tee uuesti -st). Samuti võib olla menüü jagatud separaatoritega eri plokkideks. Vastupandamatu soovi korral võib siis sisuliselt isesisvas plokis kasutada teist sõnavormi.
• Kui interaktiivse kasutajaliidese juhtimisel tuleb teha teatav arv valikuid, siis peaks sõnavormid moodustama kas: süntaktiliselt korrektse eestikeelse fraasi (erandina on lubatud nimetavas käändes pealkiri esimese valikuna) või ühesugustes vormides sõnade (fraaside) jada.

3. terminite tõlkimine

Keel avaldab loomulikku vastupanu kõigele uuele, mis sisse tuleb. Siiski on vastupanu erinev, sõltuvalt uue termini vastavusest keeleloogikale.
Yks suur kuritegu, mida on kirjakeelega kõnekeelele tehtud, on olnud püüd liitsõnu välja suruda. Liitsõnad on eesti keelele üliomased ning neid tuleks kasutada tunduvalt laiemalt, eriti just terminite tõlkimisel.
Järgnevalt pingerida keele vastupanust eri tüüpi terminitõlgetele. Loetelu algab keele poolt kergelt omaksvõetavast, s.t. lubatud terminituletusest ning lõpeb KATEGOORILISELT VASTUNÄIDUSTATUGA.

Tõlke või muganduse klass	kommentaar	Näited
Slängis laialt kasutuses ning piisavalt täpse tähendusega sõnad.	lubatud ning soovitatav	Kõvaketas, monitor, hiir, arvuti
Liitsõnad, mille üks pool on termini toorlaen ning teine pool eestikeelne või mugandatud täpsustav sõna	lubatud	käsuinterpretaator, shelliskript
Eestikeelsetest komponentidest koosnev liitsõna	lubatud teatava stiililise ettevaatusega	kasutajaliides, aknahaldur
Toorlaen	lubatud	shell, display
Ümberütlemine mitme sõnaga	lubatud, kuigi sageli läheb liiga pikaks. Viimasel juhul tuleks aga kõbida programmi, mitte üritada eesti keelt suruda inglise keele raamidesse.	unusta muudatused, lisa vahele
Puhas eestikeelne sõna	lubatud ainult juhul, kui on väga täpne	puu, hiir
Tuletus eestikeelsest sõnast	KEELATUD, v.a. juhul, kui tuletussüsteem on keeles tegelikult (mitte ainult kirjakeeles) laialt funktsioneeriva (näiteks -kas liide) aga ka siis ettevaatusega.	tegum
Uus eestikeelne tüvisõna	KEELATUD, v.a. äärmisel erandjuhul, aga ka sel juhul peaks vältima sõna kirjas kasutamist enne, kui ta pole kõnekeeles läbi löönud.	raal, kuvar

Üldreegel on selline: kasutage kirjas ainult neid vorme, mille kohta te võite pea anda, et kui te neid praegu kirja ei paneks, siis ikkagi saadaks teist veel kümne aasta pärast aru.
Paljud nn. keeletegijad üritavad suruda oma loomingut nimelt kirjakeelde täiesti põhjendatud hirmuga, et kui seda must-valgelt kirjas ei ole, siis keegi seda ka kasutama ei hakka. Millest võib järeldada, et keel ei vaja selliseid moodustusi või on nad talle sobimatud.

Kommentaar liitsõnade juurde. Eesti keeles on nende moodustamisel teatavad sisulised reeglid. Vastunäidustatud on nt. vahendi nimetamine tegevuse nime järgi (kapsalõikur, klaasipuhasti). Selle asemel nimetatakse vahendit tema kuju või muude omaduste või analoogia järgi (kapsaraud, kojamees). Selliseid sisulisi (tähenduslikke) reegleid on veel teisigi.

4. Mõned uitmõtted
Pakuks välja sellise menüüriba (Netscape composeri põhjal)

Süsteem	Redaktor	Esitus	Lisamine	Kujundus	Täiendused	Abimees
Loo uus ->	Unusta (muudatused)		Viide
Ava lehekülg...	(Tee) uuesti		Märklaud
Salvesta	Tõsta (puhvrisse)		Pilt
Salvesta uue nimega	Kopeeri (puhvrisse)	Loe uuesti	Joon
Pane üles	Lisa (puhvrist)	Näita pilte
Saada	Kustuta	Värskenda pilti
Vaata väljanägemist		Katkesta
Trüki
Sulge
Lõpeta

Või midagi taolist. NB! probleem tekib ju kohe insert-menüüga. Millest võime muide järeldada, et loogiliselt kuulub Netscape Communicatori insert-menüü edit-menüü alammenüüks. Inglise keeles ei tule see vahe välja.

Kui arvutile antakse käske käskiva kõneviisi 2. pöördes (tee, ava, sulge (sule), võta), peaks arvuti vastama kindla kõneviisi 1. pöördes. (näiteks progressbari näitamisel) st. "avan faile", "loen häälestust"
Teine võimalus oleks kasutada mitmust. avagem, lugegem. Ja arvuti vastab: avame, loeme, laadime
Või umbisikuline: avatagu, loetagu, vastus: avatakse, loetakse
Või tegevusnimega: avamine, lugemine, vastus on samas vormis
Võimalusi on veel, aga siin peaks mingi ühtne süsteem olema.

Tartus,
14.02.1999