reede, 26. detsember 2008

Probleemid Eesti tarkvaratõlkes

1. Tõlkijaid ja tõlkeid on vähe

Nende vähesuse tulemuseks on see, et väike seltskond loob või lepib kokku tõlgitavatele terminitele/sõnadele ühed kindlad vasted ning kasutab neid aastate jooksul hulga rakenduste tõlkimisel. Halb on see seetõttu, et puuduvad konkureerivad tõlked, mis selekteeriks kasutajate hulgas välja vasted, mis on parimad. Viimasel ajal on tõlkimine natuke elavnenud, on olemas Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemide tõlked, mis konkureerivad ka tõlkevastete osas. Sageli aga ignoreerivad Linuxi tõlkijad Windowsi tõlkijate poolt pakutut ja vastupidi. Põhimõtte pärast.

Ühesõnaga, konkurentsi on vaja. Eri tõlkeid on vaja. Hea oleks, kui tõlkemeeskonnad võtaks seisukoha (vähemalt Linuxi puhul), et iga rakenduse või osasüsteemi tõlkija võib termineid oma arusaamise järgi mõistuse piires mugandada. Et see on tulevastele tõlgetele hea. Sageli võib arutada mõne tõlkevaste üle pikalt ja selle kui veidra või arusaamatu kuu peale saata, aga kui seda reaalselt kasutada, siis tuleb välja, et see on parim vaste. Lihtsalt kohe ei saa aru. Selleks oleks hea, kui avalikkuse ette jõuaks mitmesuguseid tõlkeid.

See, et oma tõlge on armas, on selge. Aga selle surumine aastate vältel ja igal pool kõigi rakenduste puhul on üldisele tõlgete kvaliteedile kahjulik. Ega üks inimene ei saa ju teada, missugune tõlge on õige. Õige koorub välja läbi kasutamise.

2. Rakendatakse läbimõtlemata töövõtteid
Tõlkimisel usaldatakse liialt kas olemasolevaid sõnastikke (Windowsi tõlked) või siis suhtutekse neisse üleolevalt (üldiselt Linuxi tõlked). Tegelikult oleks õige igasuguse tõlkimise puhul lähtuda vähemalt ÕS-ist ja ka EKI keelenõu üldistest soovitustest kirjaliku eesti keele osas, sj tutvuma mitte ainult terminite tõlkimisel definitsioonidega, vaid ka lihtsalt lausete sõnastamisel tuleks veenduda, et väljendus on täpne ja vasta sõna kasutusnäidetele ÕS-is (ja ehk võiks ka vaadata "Eesti kirjakeele seletavat sõnaraamatut"). Kuna terminisõnastikud ja -standardid on Eestis tegelikult loodud paari inimese suva järgi, siis nende agar järgimine pole niivõrd tulemuslik kui võiks oodata, kuigi nende sõnastikega tuleks alati konsulteerida, suurem jagu seal pakutust on siiski väga adekvaatne.

Tõlkijad peaks lähtuma tõlkimisel eelkõige oma igapäevase suhtluse keeletunnetusest ja alati kaaluma tõlkevasteid, mis töötaks ka tavalises väljenduses. Windowsi tõlked saavad sageli süüdistuse, et neis kasutatakse arusaamatuid ja leiutatud termineid. Linuxi tõlked saavad süüdistuse, et üteldakse asju ebatäpselt, väljendus on keeleliselt lonkav ja ebaühtlane. Kumbki ei pea aga nii olema.

Probleem on tihti selles, et püütakse iga sõna teha terminiks ja sellele mingit ühte kindlat vastet leida, mis on "õige". Sageli saab aga nende nn terminoloogiliste vastete sõgeda pruukimise asemel ütelda asjad välja mõnesõnalise tavakeelse fraasiga. Iga kord ei pea vastama mingile ühele ingliskeelsele sõnale üks ja sama eestikeelne sõna. Tõlkida tuleb ikka lähtuvalt sisust ja mitte sõnalisest vormist. Palju parem võib olla peita tõlkimisel inglisekeelne fraas eest ära ja seesama inglise keeles silmas peetud asi eesti keeles uuesti ütelda. Siis kaob kiusatus seada lausetes vastavusse sõnu ja teha nendest sõnadest veel lisaks ranged terminid.

Lähtuge oma keeletunnetusest, loomulikust väljendusoskusest ja Eesti kirjekeele üldistest reeglitest!

3. Parima tõlke kindlustab arusaamine tõlgitavast
Professionaalsed tekstitõlkijad ei suuda tõlkida kvaliteetselt operatsioonisüsteemi tuumrakendusi, kui nad neid ei mõista -- isegi kui nad teavad ÕS-i peast ja suudavad meeles pidada kõiki EKI jt organisatsioonide poolt lansseeritud soovitusi. Sama on ka arvutientusiastidega, kelle aeg möödub programmeerides ja oma Linuxit seadistades -- nemad ei mõista sageli keelenorme, kuigi suudavad lapata sõnastikke ja otsida tõlkevasteid.

Tarkvara tõlkimine on veel nii noor tegevusala, et selles pole oma tööstandard veel välja kujunenud. Suur osa tõlgetest on tehtud nende poolt, kes ei mõista vähemalt üht osapoolt tõlkimisel -- kas tõlgitavat, st rakendust koos kõige sellesse puutuvaga, või meediumit, st keelt koos kõige selle juurde kuuluvaga, või hoopis kasutajat, st tüüpiliselt nii keele- kui ka tehnikakauget tegelast, kellele arvuti on lihtsalt vahendiks muude asjade toimetamisel. Hea tõlke eelduseks on aga see, et mõistetakse kõiki osapooli. Kui ei leidu isikut, kelles need mõistmised oleks ühendatud, siis tuleks mõistmisküsimused lahendada meeskonnatöö teel. Ühte õigesse tõlkemeeskonda peaks kuuluma nii arvutiinsenerid, keeleinimesed kui ka konstruktiivselt kriitilised võhikud, seejuures tuleks korraldada tõlkimine nii, et kõik osapooled saaksid üksteist täiendada.

Arvutirakenduste tõlkimise standardimisel on suure töö ära teinud Arvi Tavast koos oma kaastöölistega. Samas on ka tema töögrupp koosnenud pigem tehnikutest ja inseneridest kui humanitaarse taustaga keeleinimestest, ka Tavast ise on oma keelealase hariduse omandanud alles tagantjärele. Ühelt poolt markeerib Tavasti töögrupi terministandardeid tehniline täpsus, teiselt poolt aga on selle saavutamise vahendiks olnud insenerlik leidurlikkus, mis küündib kohati sellise keelelise oportunismini, milles ei hoolita enam ligilähedaste terminite olemasolust seotud valdkondades ja leiutatakse nende asemele uusi, ei hoolita eesti keelele loomulikest tuletusreeglitest ega panda erilist rõhku terminite väljendusrikkusele ning vahetule mõistetavusele terminoloogiaväliselt, st lihtsalt sõnadena. Kellelegi pole vist varjatuks jäänud ka Tavasti "koolkonna" tõlgete kurikuulsalt negatiivne maine kasutajate silmis.

Seega, keelelise väljendusrikkuse ja terminite n-ö ladusa kõnekeelsuse tagamiseks oleks tõenäoliselt õige igasse tõlkemeeskonda kaasata mõni luuletaja, lastekirjanik vm täiesti alternatiivse vaatepunktiga sõnakunstnik, keegi kes suudab mõtelda ka publikule ning tajub ja mõistab keeles peituvat väljendusjõudu ka teisiti kui ainult lähtuvalt sellest, mis sõnastikes kirjas on. Sest sageli kisendavad arvutirakenduste tõlked just loova väljenduse järele ning manduvad arusaamatusekartuses kas tehnilisteks kretiinsusteks või naiivselt väheütlevaks/mõttelagedaks otsetõlkeks.

4. Tõlkimist peab korraldama

Linuxil põhineva tarkvara tõlkimisel on tõlkekultuuri arendamiseks väga suur potentsiaal, kuid tõlkimine ise on veel lapsekingades ning puuduvad oskused potentsiaali ärakasutamiseks. Linuxi tõlgete korraldamisel kulub suur aur sellele, et hankida rahvusvahelises vabatarkvara arendusraamistikus õigest kohast õiged failid, muuta need tõlgitavaks ning vormistada juba tõlgitud failide sujuv liitumine vastava tarkvaraprojektiga. Tõlke- ja seadistusfalidega ning neid eri vormingutesse ümbergenereerivate skriptidega nokitsemine nõuab parasjagu vaeva ning kui keegi soovib tõlkimisel kaasa lüüa, siis peab ta samuti reeglina selle nokitsemisega hakkama saama, vastasel juhul tõlgiks ta tarkvara nagu "põrsast kotis", omamata ise võimalust oma töö tulemusi kasutajaliideses jooksvalt jälgida. Linuxil põhineva vabatarkvara tõlkimise tase ongi praegu enamvähem sellel tasemel, et suudetakse korraldada tõlkefailide liikumine, kuid puudub soov või ramm tõlkimise enda printsiipide läbimõtlemiseks ja paikapanemiseks.

Linuxil põhineva vabatarkvara tõlkimise suur potentsiaal seisneb eelkõige selles, et sinna oleks võimalik kaasata suurel hulgal eri taustaga inimesi, kes teeks küll selle tõttu vähem, kuna nad erinevalt kommertstõlgete tegijatest ei saa palka, kuid seevastu tagaks nad tõlkele laia toetuspinna. Paraku ähvardab Linuxi tõlkimist samasugune oht nagu Tavasti "koolkondagi". Kuna tõlkijad on suuremalt jaolt seadistamis- ja skriptimisvõimelised arvutispetsialistid või nende sõbrad, siis sõltub tõlgete headus sellest, kas arvutispetsialistide ja nende sõprade hulka on sattunud ka mõni filoloogiharidusega või vähemalt arenenud keeletundega isik. Jääb kasutamata see potentsiaal, mis rakenduks siis, kui tõlkesõpruskondadest saaks tõelised tõlketöörühmad ja koostataks piisav minimaalne dokumentatsioon tõlkimise printsiipide ja vahendite kohta ning tehtaks töörühmaga liitumine mõistetavaks ja kättesaadavaks ka muude alade spetsialistidele.

Parim näide sellisest töörühmakorraldusest on Ubuntu taga seisva AS Canonicali poolt hallatav Launchpadi veebikeskkond. Launchpad on veebikogukond, millega võivad liituda kõik, kes soovivad ning tarkvara tõlkimiseks on vaja esitada vaid taotlus töörühmaga liitumiseks. Tõlkimist saab proovida aga juba enne töörühmaga liitumist, sest kõigile tõlgetele pääseb ligi otse veebi vahendusel ning saab esitada oma soovituslikke muudatusi tõlgetele, mida saavad seejärel lihtsalt paari hiireklikiga vastu võtta ja kinnitada töörühma liikmed --- pole vaja mingit seadistamist, skriptimist ega midagi. Töörühmaga liitumise taotluse rahuldamiseks palutaksegi tavaliselt töörühma haldajate poolt teha eelnevalt natuke proovitööd. On ju selge, et ilma kvaliteedikontrollita ja omal vastutusel tõlkima ei saa lasta iga soovijat.

See kõik kõlab hästi, kuid siin on mitu "aga".

Esiteks saab niimoodi tõlkida ainult osa tarkvarast, sest paljud tõlked tehakse juba valmis enne tarkvarapakettide koondamist Ubuntusse. Seega on oht, et sama asja tõlgitakse mitmel tasemel ning eri autorite tõlked lähevad kokku üheks segapudruks, et tõlgitakse mõnda paketti nii Gnome'i töörühmas väljaspool Launchpadi kui ka Ubuntu tõlkerühma poolt ilma omavahelise kooskõlastuseta ja tulemus on see, et Ubuntu osaks saab tõlge, kus osad fraasid on tõlgitud Gnome'i tõlkijate poolt ning osad on samas kirjutatud üle Ubuntu tõlkijate poolt. Kui nüüd mõelda terminoloogilistele ja stiililistele erinevustele, võib-olla ka sellele, et kumbki meeskond tegeles arvutiprogrammi eri väljalasete tõlkimiseta, siis võib olla tulemuseks kasutamatu segapuder.

Teiseks on aga probleem selles, et ka Launchpadi töörühma siseselt on tõlkimine korraldamata. Kuigi Launchpad pakub vahendeid tõlkimise korraldamiseks, on Ubuntu tõlge siiski suuresti juhuslike ja koordineerimata tööhoogude tulemus. Sageli on ühte tarkvaratükki tõlkinud natukene keegi üks, aga pole lõpuni jõunud, siis mõne aja pärast on appi tõtanud keegi teine, kes on alustanud tõlkimist teisest otsast ja pole ka suutnud lõpuni minna. Vahepeal on aga valminud tarkvarast uus versioon koos uute tõlgitavate fraasidega ning muudatustega olemasolevatesse fraasidesse, ja kui tuleb siis see keegi kolmas, kes tahab võtta terve tüki ja selle korrektselt ära tõlkida, siis peab ta sisuliselt alustama nullist, sest varasemat tööd pole mõistlikul viisil tervikuks ühendada võimalik.

Launcpadi Ubuntu eesti keelde tõlkimise meeskonnal on tegelikult olemas ka oma napp tõlkejuhend, kuid see ei tutvusta neid tõlkimisel ette tulevaid probleeme ega anna juhiseid, kuidas neid vältida. Ka puuduvad memod ja sõnastikud, kust saaks uued liitujad vaadata, missuguseid mõisteid on missuguste terminitega väljendatud ning missuguseid tõlkekonventsioone rakendatud. Väga hämaraks jääb see, mismoodi peaks toimuma mõttekas kaastöö alustamine tõlkele.

Alati on muidugi olemas võimalus võtta ühendust tõlketöörühma inimestega ja neilt juhtnööre saada, kuid ka see on omamoodi segane asi. Sageli on töörühmajuhid kas hõivatud või polegi võimelised arvutikaugele tõlkijale vajaliku põhjalikkusega juhiseid ette andma. Peamine soovitus on, et tuleb lihtsalt otsast pihta hakata ja proovida ilma erilise tseremoonitsemiseta midagi ära teha. Viidatakse muidugi neile paarile napile juhendile, mis juba pea kümmekond aastat kuskil veebis üleval on seisnud, ja soovitatakse neid hoolega uurida, sest seal pidavat kõik vajalik kirjas olema. Ent need väga jämeda joonega veetud juhised pole tegelikult piisavad ei olemasolevatele tõlkijatele, et tõlget senisest paremale tasemele viia, ega ole ka piisavad arvutikaugele filoloogile, tõlketeadlasele või mistahes muu eriala spetsialistile, kes sooviks mingi oma valdkonnaga seonduva tarkvaratüki tõlke täiendamisele kaasa aidata.

Puudu on korralik näidetega varustatud ja läbimõeldud printsiipidest lähtuvalt sõnastatud üldjuhend, mis kataks kõiki hädavajalikke küsimusi, mis alustajal võivad tekkida.

Enne selliste strateegiliste printsiipide läbimõtlemist tõlkijate poolt ja juhendi koostamist pole ka oodata erilist edasiminekut Eesti tõlkemaastikul. Ammu oleks aeg kutsuda kokku suurem tõlkekonverents, kus saaksid oma seisukohti esitada kõik tõlkimisse eri viisidel panustanud osapooled ning mille tulemusena võiks lõpuks sündida ka see soovitud strateegia. Või kui see jääks sündimata, siis saabuks mõistmine, et tarkvaratõlge pole mingi asi, mis saavutab hea taseme lihtsalt niisama ja ilma toe ning taustatööta asjassepuutuvatelt teadusaladelt. Riigis, kus keel on peaaegu usuobjekti staatuses, võiks sellise ürituseks ka küllalt lihtsalt toetust leida.

5. Tõlge on tõlkija nägu

Tegelikult on tõsi aga see, et ei ole võimalik ükspuha missuguse korraldamise tulemusena toota sellist tõlget, mis oleks parem kui tõlkija. Tõlge peegeldab tõlkijate isikuid, nende igapäevast keskkonda, huvisid ja keelekasutust, mis sellega kaasneb. Kuigi ideaalne tõlge võiks olla sellises universaalselt heas stiilis, mis ei hakka kellelegi vastu, siis sellist ideaalset teksti suudavad vaevalt toota ka parimad sõnasepad... Üle oma varju naljalt ei hüppa.

neljapäev, 25. detsember 2008

Tsiteerides klassikuid

Arvi Tavast: "Originaali, eriti selle tehnilisemad osad, on enamasti kirjutanud programmi koostajad ise, kelle jaoks esmatähtis on ingliskeelse toote funktsionaalsus ja kellel pole kuigi palju aimu ei tõlkijate tüüpilistest probleemidest ega oskuskeeleteooriast. Sageli nad ilmselt ei teadvustagi endale ohtu, et peale inglise keele võiks maailmas veel mõni keel olla. Vabalt esineb nende tekstides nii polüseemiat (ühel sõnal mitu tähendust) kui ka sünonüümiat (ühel tähendusel mitu sõna), terminite tähendused nihkuvad ajas, uute nähtuste nimetamiseks äsja moodustatud uudissõnu ei seletata, terminite asemel kasutatakse kaubamärgikaitsega pärisnimesid, kinnistunud termineid vahetatakse välja keelevälistel (enamasti ärilistel) põhjustel jne."

"Tarkvara tõlkija näeb oma töö objekti stringide loendina, mis pikkuse poolest võivad ulatuda üksikust sõnaosast või kirjavahemärgist kuni mitmelauselise lõiguni. Enamasti oskab tõlkevahend näidata juurde pilti, kus ja kuidas stringi tootes kasutatakse, aga mitte alati. Viimasel juhul tuleb rakendada oma teadmisi tõlgitava toote kohta, tõlkekeskkonna ülesehitusega seotud kogemusi, suhtlusosavust inseneridelt info väljapressimisel ja, mis peamine, kõhutunnet, et ära arvata õige tõlge."

http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/3680_60F.HTM #2

vastused kriitikale...

"Microsofti tõlgetes on valitud lähenemine, mille kohaselt kasutajat teietatakse ja arvutit sinatatakse. Selline süsteem annab lisaväärtust selles mõttes, et alati on selgelt eristatud kasutajale antud juhised ja arvutile antud käsud, kuid põhjustab sama eristusvajadusega tõlkijale ka päris parajal määral lisatööd."

http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/3904_5FA.HTM #3

miks tõlkida

http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/2941_622.HTM #1

"Anne Kaaberi magistriprojektist "Arvutiterminid tegelikus keelekasutuses" (2001), kus autor võrdleb "Arvutikasutaja sõnastikus" sisalduvaid termineid ning tema küsitlusele vastanute seas kasutusel olevat arvutisõnavara, selgub, et kasutajad eelistavad terminoloogiale vähemspetsiifilist arvutikõnekeelt. Tema arvates on selline omaette allkeel tekkinud valdavalt sellepärast, et kõik sõnastikus ja standardites välja pakutud terminid kas pole veel kasutusse läinud, neid ei teata või ei võeta neid mingil põhjusel omaks."

http://www.imprimaatur.ee/artiklid/itkokk.html

"Tõlkimisega on see värk, et jalgratast sellel alal leiutada ei saa, küll aga saab luua nii head kui halba jalgratast.

Hea tõlge peaks olema
a) üheselt arusaadav ja läbivalt kasutatava terminoloogiaga
b) hea tõlke loomiseks peab olema tugev sisemine distsipliin, leidmaks kesktee liigse tehnilisuse (nii IT- kui keelealase) ja liigse pehmuse vahel. Lokalisatsioon peaks olema kasutajale selgelt arusaadav ja vaatamata võimalikele uutele terminitele kergesti omastatav.

Ehk siis selline, et kasutaja märkab alles 10-15 pärast kasutama asumist üllatusega, et talle varem ingliskeelselt tuttav rakendus on vahepeal omakeelseks muutunud.

Microsofti eestikeelsete tõlgetega pole mina isiklikult suutnud ära harjuda. Kuiv, nõrga dialoogivõimega ja kasutajaga distantsi hoidev, kuna ingliskeelse ja eestikeelse suhtlemise erinevusi pole piisavalt läbi mõeldud. Eks see sai neil kiiresti ja ootamatult tehtud ka.

I18N on muidugi laiem teema kui tõlkimine. See on tehnika ja kultuuride omavaheline paaritamine."

http://www.siimteller.com/2006/06/otsin-skypei-abiksi/#comment-10704


"Normaalne tõlkija seisab ühel õhtul järsku silmitsi tekstiga, mis sisaldab talle täiesti tundmatu sisuga väljendit, mida üheski sõnastikus ei ole, tähtaeg on järgmisel hommikul ja küsida ei ole kelleltki. Erinevus nendest aegadest, mil legendi kohaselt samamoodi öösel imeti pastakast lunohodi vasteks kuukulgur, on massiteabe monopoli puudumine. Ühe ja sama sõna kallal vaevleb umbes samal ajal veel üsna mitu tõlkijat; üksteist nad ei tunne, igaüks jõuab erineva tulemuseni ja ühelgi pole piisavalt jõudu oma lahenduse läbisurumiseks."

"On esinenud juhtumeid, kus suurtähestatakse ja kaubamärgiga kaitstakse sõnu või sõnaühendeid, mis on sama toote eelmises versioonis olnud tavalised terminid ja sellistena seal ka eesti keelde tõlgitud (nt Pivot Table MS Office'i kontekstis). Sellel konkreetsel juhul õnnestus tellijale auk pähe rääkida, et jätame eesti keelde ikka termini alles ja kaubamärgi üksnes lisame sulgudesse, kuid alati ei tarvitse klient nii leplik olla."

"Miks ma ühe totra kommertsfirma tootejuhendist nii pikalt räägin? Sellepärast, et see on üks väga levinud ja mõjukas toode. Oma levikuga ja suurfirma autoriteediga, ning ilmselt ka sellega, et üldiselt ei teata, kes on tõlkijad, on ta kõvasti aidanud levitada keskmisest veidi korrektsemat oskuskeelt. Kui alguses üritasid kohalikud kirjastajad veel midagi konkureerivat välja pakkuda, näiteks terminoloogia mõttes, siis praegu seda naljalt enam ei leia. Kõik kopeerivad üsna ustavalt turuliidri keelekasutust."

"Paljude inimeste jaoks ei ole keel sotsiaalne nähtus. Nad samastavad eesti keele oma isikliku idiolektiga ja sellest lähtuvalt siis hindavad kõiki keeles toimuvaid muutusi. Näiteks Lauris Kaplinski väidab muu hulgas, et probleem on "paljude kõnelejate poolkeelsuses - nad ei suuda olemasolevate vahenditega (ja neid on igas elavas keeles niiehknii piisavalt) omi mõtteid väljendada ja arvavad, et uute sõnade sissetoomine neid päästab." Elavas eesti keeles olemasolevate vahendite hulka kuuluvad niisiis sõnad laibrari ja displei, mille asemele poolkeelsed toovad mingeid uusi.

Pärast leidsin ikkagi üles ka viite Lauris Kaplinski arvutitarkvara eesti keelde panemise juhendile: http://www.ariman.ee/linux/et-juhised.html. Kes teravaid elamusi otsib, see võiks lugeda. Seal ta väidab näiteks, et omatüvelisi lihtsõnu tohib kasutada ainult erandjuhtudel.

Seda võiks muidugi käsitleda huvitava ja uurimisväärse psühholoogilise probleemina, et kuidas selline idiolekti ja keele samastamine võimalik on, ka haritud inimeste puhul, aga praktikas see lihtsalt tüütab, kui jälle tuleb vaidlushuviline inimene, ütleb "keegi ju ei räägi nii" ja talle tuleb kõike algusest peale seletama hakata. Kahjuks pean ütlema, et on tulnud seletada ka filoloogidele, koguni põhitööna sõnastikke koostavatele filoloogidele."

"Räägiksin ka ühest subjektiivsest raskusest, mille põhjus on seesama ala kiire muutumine. Kas mõni keelekorralduse pakutud termin läheb läbi või mitte, selgub väga kiiresti, kõigest mõne aastaga. Ebaedu põhjus ei peagi olema see, et pakutud terminiga midagi valesti oli, häda võib olla ka terminiga tähistatava nähtuse enda liiga kiires muutumises, nähtus nii-öelda libiseb pakutud termini alt ära. Ka see võib juhtuda väga kiiresti võrreldes keelenähtuste jaoks harjumuspärase ajaskaalaga.

Sellest tuleneb mõnikord paraku vajadus oma avalikult väljaöeldud seisukohti liiga sageli muuta. Et mingi sõna läbi läheks, tuleb teda kõigepealt suhteliselt jõuliselt propageerida. Kui siis paar aastat hiljem selgub, et ei läinud läbi, siis on võrdlemisi ebamugav hakata propageerima lahendust, mille vastu seni sõdinud oled."

"Häirib ka see, et puudub (vähemalt minule ei ole teada) teoreetiline põhjendus, miks on eesti keele reeglid just sellised, nagu nad on. Teiste sõnadega, miks on eesti keelt vaja säilitada, ja kui säilitada, siis miks just sellisena, nagu ta on praegu. Siinses seltskonnas need vajadused lihtsalt postuleeritakse, nagu ma olen aru saanud, aga inseneriga vaieldes selline postuleerimine ei tööta. Insener küsib: miks?

Praegu ei ole mul talle palju rohkem vastata kui et mulle lihtsalt meeldib nii. Kui talle meeldib vastupidi, siis tuleb tunnistada et maitse üle ei vaielda ja eriarvamusele jäädes lahku minna.

Keelehuvilise elu ratsionaalselt mõtlevate inseneride seltskonnas oleks palju kergem, kui oleks kasutada mingisuguselegi põhjendatusele pretendeeriv selgitus eesti keele vajalikkuse kohta praegusel kujul. Kasvõi demagoogiline selgitus, peaasi et vähemalt esmapilgulgi jätaks põhjendatud mulje. Kõik seni mulle teadaolevad ratsionaalsed argumendid on paraku kiire ja täieliku inglise keelele ülemineku poolt. Eesti keele poolt on ainult emotsioonid. Väga sügavad ja õilsad, aga siiski kõigest emotsioonid, millest inseneriga vaidlemisel suurt kasu pole."

http://www.imprimaatur.ee/artiklid/sem00.html